"Aga meie kuulutame ristilöödud Kristust..." 1Kr 1:23

Valjala Rahu Koguduse Ajalugu

1909.a. levis usuline liikumine ka Saaremaale. Siia tuli esimesi tulesüütajaid kahelt poolt. Vend Vassili Täht, kes tuli Sankt Peterburist koju Saaremaale ning kohtudes oma vana sõbra Karl Kuum’aga alustasid rõõmusõnumi kuulutamist Jeesusest Kristusest.

Nende kaudu tekkis Eestis metodisti liikumine. Teine usuline liikumine tuli vend Saueri kaudu. Saaremaal puhkes ärkamine. Valjalas peeti esimesed vaimulikud koosolekud Koplimetsa Aru peres, kus selleaegne peremees Villsaar Juhan oli jumalakartlik mees. Nendel koosolekutel käis ka Ado Väli (sünd. 1898.a.) ja Aleksander Väli (sünd 1901.a.) poisikestena.

Hiljem hakati koosolekuid pidama juba Rahu külas Matsi talus, kus olid usklikuks saanud õed Miina ja Juuli ja ka samuti Antsu pere, vendade Välide usklikud õed, Viiu, Juuli ja Miina. Antsu peres oli kokku neli õde ja kaks venda: Viiu kõige vanem ja Aleksander kõige noorem. Usklikest olid veel Rahu küla Reinu talu Viiu, Uustalu Kata ja Põdra Liisa. Jumala Sõna seeme sai külvatud heasse mulda.

1925.a. lõi ärkamisetuli lõkkele ka Reekülas. 1927.a. haaras Valjalat uus vaimulik liikumine. Vennad Välid olid siis juba noored mehed: Ado 29 ja Aleksander 26 aastat vana. Nad tegelesid peamiselt ehitustööga- panid palke seina – kuid südametes tundsid midagi enneolematut. See oli Jumala Vaimu töö esimesed tõmbed ärakadunud poegadele.

Esimest korda külastasid vennad Välid vaimulikku koosolekut Jööri külas vend Aleksander Peäske juures. Et Ado Väli sinna läks, seda panid usule tulnud noored väga imeks, ega tahtnud oma silmi uskuda, sest Ado oli väga seotud kõiksugu seltskonnaeluga. Kuid juba hakkas tema hinges midagi selginema. Usklikud õed oma pisarate ja palvetega panid kõikuma näiliselt nii tugevate meeste alused.

Ado Väli oma mälestustes meenutab, et kui ta oli viimast korda endises Sassi mõisas peol, leidis ta end korraga nagu üksinda olevat keset põrandat noorukite keskel. Hinges oli tühjus- siin küpses otsus, siit peab põgenema…

…Ja ta põgenes.

Kodus elades ja töötades mõlemad vennad varjasid oma südamemõtteid teineteise eest, püüdsid salaja Piiblit lugeda, sest hinges olid heitlused: kõik toed olid nagu langemas. Nad nägid, kuidas õed koos Matsi talu õdedega sagedasti koos laulsid ja palvetasid – kõik see aga tundus veel imelik ja arusaamatu. 1927a. aprilli algul valmisid vendade Välide kodus uued eluruumid, mis on kaunis avarad ning nendes peeti peagi ka esimene vaimulik koosolek. 26. aprillil 1927.a. läksid vennad Välid mõlemad Matsile koosolekule. Rahvast käis koos väga palju, nende hulgas palju noori. Puhusid soojad ärkamistuuled. Sel õhtul sai Aleksander Väli usklikuks. Vend Ado leidis aga end õuest, läks koju ja proovis veel suitsetada, kuid miski enam ei avitanud. Järgmisel päeval Matsi talu toas sündis ka tema täielik ümberpööramine. Esimest karjase muret ja koormat tundis ja kandis õde Matsi Juuli (Väli Juuli). Väljaspoolt võiks nimetada vendi: Palus, Padrik ja Pombas.

Esimeste vaimulike liikumiste ajajärgul oli Valjala Lutherikoguduse õpetajaks 1901-1935 Gustav Friedrich Vilhelm Eduard Bundt. Kuna kohalikku rahvast tundis Saksa päritolu õpetaja halvasti, siis töötas ta üksi. Hiljem noorte liikumisest haaratud, ütlesid paljud usklikud, et ka õpetaja Bundt on tulnud ärkamisele.

Ümbruskonnas oli 4 kogudust: Madisel (vend A.Peäske)- Jööri külas, Koksi külas, Aagi palvelas, mis asus Veeriku ja Tõnija vahepeal. Peale nende veel Valjala Lutherikogudus. Kuna Madise isa Aleksander Peäske oli tõsine usklik mees, siis peeti kõige enam palvetunde Madise palvemajas.

Esimene ristimine toimus 1932.a., kus ristiti 27 inimest. Sel ajal oli Valjalas ärganud umbes 200 inimest.
Algul ei olnud Rahu külas Antsul (Välide pere) iseseisvat kogudust. Kuid nelipühi liikumise tekkimisega moodustati Tallinna Eelimi koguduse osakond. Koguduse vanemaks sai Ado Väli. Töötegijad vennad: Kärner, Hülgekütt, Medri ja Rootsi vend Söderholm. 21. juunil 1945.a. Protokoll nr 1 järgi moodustati iseseisev Rahu kogudus, koguduse vanemaks jäi Aleksander Väli. Teised kuulutajad vennad: Kärner ja ja Niit. Koguduse liikmed asusid Valjalas, Karjas, Pöidel- kaunis laiali.

Palvela ehitamise mõtte algatajad olid siin Välid, kuna Antsu talu ruumid enam rahvast ei mahutanud. Rajatav palvela: suurus 49 m2 , kõrgus 4 m, ehitati Antsu talu eluhoonete pikendusena. Vend Ado Väli ohverdas ühe aasta ehitamiseks. Koguduse vennad toetasid igaüks- 10 krooniga. Kuressaare kogudus kinkis 100 krooni. Toetust tuli üle Saaremaa. Rahu palvela avamine toimus 1935.a. sügisel. Palvelat külastasid suured rahvahulgad. Noori mehi seisis palvelas ja väljaspool kui metsa, sest palvela ei mahutanud kõiki ära. Ado Väli oli peamiselt kõik evangeelse nädala õhtud väljaspool korrapidajaks. Töötegijaid külalisvendi oli Kärner, Välja, Söderlund, Saulus, Täkker, Luik, Jääger. Koguduse liikmete arv oli ~ 100. Koguduses töötas mängukoor: 20-30 mängija-lauljaga. Seda juhatas Johannes Mägi. Pühapäeva kooli, kus käis umbes 50 last, juhatas Ado Väli. Hiljem sündis ka nende seas ärkamine. Aktiivsemad noortetöös olid vend Johannes Mägi, vennad Leo ja Hugo Kasteinad. Sõjaaegsete mõjude tõttu vähenes koguduse liikmete arv 50 liikmeni.

Aleksander Vp¨li koos oma koguduse liikmetega Rahu koguduse saalis 3. juulil 1949.a. võeti vastu Evangeelsete Kristlaste Baptistide Usuühingu Üleliiduline põhimäärus. Koguduse vanemaks jäi Aleksander Väli.

Rahu palvela remont teostati 1970.-ndate keskel pastor Heino Truu korraldamisel kaunis hästi. Siis oli 43 liiget, neist 4 meest ja 39 naist. Koosolekuid peeti igal pühapäeval, ehkki vähe tuli inimesi kokku. Suuremad koosolekud olid: koguduse püha kord kuus, lõikustänupüha ja evangeelsed nädalad. Siis oli palvela enamasti täis.

Vendade Välide tööd võis iseloomustada järgmiselt: jäägitult ohverdsid nad oma vaba aja ja võimed Jumala ja kaasinimeste teenimiseks, selleks, et Jumalariik võiks jõuda iga inimeseni. Aleksander Väli on kõige kauem teeninud pastor Rahu koguduses. Ta oli väga hinnatud mees nii usklike kui ka mitteusklike hulgas. Vanemas eas ta abiellus Amanda Väliga, kes oli armas jumalakartlik naisterahvas. Neil sündis 2 poega Leevi ja Taavi. Kahekümneaastastena elasid mõlemad pojad üle tõsise pöördumise Jumala poole. Paar aastat peale Aleksander Väli taevakoju minekut 1969.a. oli Rahu kogudus mõned aastad ilma pastorita.

Siis asus pastori kohale Heino Truu, kes oli selles teenistuses üle 10 aasta. 1987.-ndal aastal asus pastori kohale Aleksander Väli vanem poeg Leevi Väli (sünd. 1961.a.), kes oli juba alustanud vaimuliku tööga Karjas, samuti teinud tublit tööd Kuressaares ja aidanud oma venna Taavi koguduses Orissaares. Aastaid toimus pastor Leevi Väli vaimulik teenimine paralleelselt nii Rahus kui ka Karjas. Nüüd kui usklikel on paremad võimalused liikuda oma transpordiga, on toimunud teenistused valdavalt vaid Rahus. Koguduses on praegu liikmeid 30-40 ringis.