Kõigele, mis on siin päikse all (392)
Teema: Kristlik elu – Järgimine ja pühitsus; sõnad: Katri Kosonen; viis: Jouko Piitulainen
1. Kõigele, mis on siin päikse all loodud,
määratud hetk on ja määratud aeg.
Aeg on, mil sündida, aeg on,
mil surra, aeg on, et elada elu.
Valdab siin maa peal meid hämmastustunne,
nutt, naer ja pettumus käib käsikäes.
Ei meie tunnegi elutee kulgu,
ei mõista mõtet, ei suunda.
2. Aeg on, et ehitada, aeg maha matta,
aeg on, et otsida, aeg kaotada,
aeg on, et kannatada, aeg on, et kiita,
aeg, millal rõõmustada, naerda.
Kullane hommik ja punetav eha,
mööda nad ruttavad, neil oma aeg.
Valdab siin maa peal meid hämmastustunne:
kes elu nõnda küll seadnud!
3. Teed kui me astume avatud silmi,
näeme, kuis maailm on imesid täis.
Ja kuigi süda nii rahutult tuksub,
siiski võin elada elu.
Sain kord ka minagi kuulda neid sõnu:
üksi ei keegi pea rändama siin.
Tema, kes elu ju kõigile andnud,
Tema meid edasi viib.