"Aga meie kuulutame ristilöödud Kristust..." 1Kr 1:23

Rahu koguduse ajalugu enne II maailmasõda

Valjala osakond

Väljavõte Tõnu Paju diplomitööst “Nelipühiliikumine Saaremaal” (Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar 2010)

Valjala asub Kuressaarset 25 km kirde suunas. 19. sajandi esimesel poolel said Saaremaal alguse mitmed vaimuliikumised.

Vassili Täht, kes tuli Sankt Peterburist koju Saaremaale alustas koos Karl Kuumiga rõõmusõnumi kuulutamist Jeesusest Kristusest. Nende kaudu pandi alus metodisti liikumisele Saarermaal. Teine priikoguduse usuline liikumine tuli Hiiumaa venna Saueri kaudu (Seppur 1970:140). Valjalas peeti esimesed vaimulikud koosolekud Koplimetsa Aru peres, kus peremees Villsaar Juhan oli jumalakartlik mees. Nendel koosolekutel käisid ka poisikestena Ado Väli, sündinud 1898. aastal ja Aleksander Väli, sündinud 1901. aastal. Aastatel 1907-1908 tuli Valjalas usule umbes 200 inimest (Katvel 2009:75).

Hiljem toimusid koosolekud Rahu külas Matsi talus. Sellel ajal käis seal koosolekuid pidamas pastor Martin Prikask Kuressaare Metodisti kirikust (ibid). Martin Prikask oli 1911-1921 Kuressaare Metodisti koguduse pastor (Pajusoo 2007:60). Valjala ümbruskonnas koguneti mitmes erinevas paigas. Koosolekuid peeti Koksi külas Aagi palvelas ja Jööri külas Madisel. Lisaks tegutses Valjalas ka Luteri kogudus.

1927. aastal haaras Valjalat uus vaimulik liikumine. Vennad Ado ja Aleksander Väli olid siis juba noored mehed, kes tegelesid peamiselt ehitustööga. Samal aastal valmisid ka Valjalas Rahu külas Antsu talus Välide kodus uued ruumikad eluhooned. 1927. aasta aprillis said mõlemad perepojad usklikuks. Antsu talu noormeestest kujunes hiljem kandvaim vaimulik tööjõud Rahu külas, Valjalas (Katvel 2009:75).

Vennad Välid olid kohalikus kihelkonnas hästi tuntud ja neid hüüti ühiselt “Antsu poisteks”. Mõlemad osalesid aktiivselt, kohaliku rahvamaja ja avaliku elu tegevuses, eriti aga Ado Väli (Mäeniit-Mihkelson 1935:23). Kui “Antsu poisid” usklikuks said, siis levis teade sellest kõikjale. Sellest räägiti noorte hulgas, vanade keskel, vallamajas ja rahvamajas, meiereis ja kirikuliste keskel. Energilised noored mehed hakkasid oma kodutalus vaimulikke koosolekuid korraldama. Rahvast tuli kõikjailt vaatama ja kuulama, kuidas “Antsu poisid” kuulutavad Jumala Sõna ja räägivad oma usklikuks saamisest. Rahu küla Antsu talu kujunes paigaks kus hakati jumalateenistusi pidama pühapäeva ja argipäeva õhtuti. Inimesi hakkas pidevalt lisanduma ja tunnistajaid vendi tuli ligemalt ja kaugemalt kaasa aitama. 1932. aastal toimus Valjalas esmakordselt veeristimine Lõmsi jões, kus ristiti 27 inimest (Katvel 2009:75).

Rahu külas Antsul ei olnud algul iseseisvat kogudust. Vendade Välide ümber oli koondunud kogukas grupp inimesi. Sellest kujunes vajadus organiseeritud töö korraldamiseks. Vendadel Välidel oli soov ühineda Kuressaare Vaba Evangeeliumi Kogudusega. Selleks oli eelnevalt Rahu küla usklike grupp selgust otsinud ja palvetanud. Üksmeelselt otsustati ühineda eelnimetatud kogudusega. Selleks sõitis Ado Väli Kuressaarde Herbert Söderholmiga kohtuma. Hans Mirka (1994:19) sõnul vahetati mõtteid Jumala Sõna ja Püha Vaimu tõdede üle ning leiti, et vendade Välide vaimulik arusaamine on rajatud õigele Jumala Sõna õpetusele. Ühinemiseks anti nõusolek ning selleks hakati ettevalmistusi tegema. Tööd jätkati nüüd Kuressaare koguduse osakonnana, pastoriks valiti Ado Väli. Valjala osakond kujunes üheks suuremaks tööpunktiks (Kiil 1997:63).

Rahvast käis koos ka kaugemalt, Pöidelt, Laimjalast, Pärsamaalt, Karjast ja Leisist. Välide uus elumaja jäi koosolekute pidamiseks kitsaks, suvel peeti koosolekuid rehe all, mis talvisest loomasõnnikust oli puhastatud. Rahva rohkuse tõttu tekkis päevakorda palvela ehitus. Vennad Välid tegid ettepaneku ehitada palvela nende talu õuele, elumaja otsa, nii et endised ruumid jääksid palvela kõrvalruumideks (Mirka 1994:20; Katvel 2009:76). Palvela ehitust toetas iga koguduse vend 10 krooniga ja Kuressaare Vaba Evangeeliumi kogudus toetas 100 krooniga, mis oli neile saadetud Rootsist harmooniumi ostmiseks.

Palvela ehitust teostasid enamasti vennad Välid ise, Ado Väli ohverdas ühe aasta palvela ehitamiseks, kuid abi oli ka koguduse poolne. Palvela (49m2) ehitati Antsu talu eluhoonete pikendusena. Avamine toimus pühapäeval, 10. novembril 1935. aastal. Kogudus oli sellel ajal 100 liikmeline ja omas 30-ne liikmelist pilli- ja laulukoori. Neid juhatas oma koguduse liige Johannes Mägi. Kogudusel oli ka pühapäevakool umbes 50-ne lapsega, juhatajaks Ado Väli. Avapäev oli muusika- ja laulurohke ning vaimulike kõnede poolest õnnistatud (Katvel 2009:78). Palvela avamisele oli inimesi kokku tulnud Sõrvest, Muhust, Leisist, Tagaverelt, Pammalt ja mujalt (Kärner 1936:13). Rahu külas Antsu talu palvela on tänaseni säilinud ja seal käib aktiivselt koos kaheksakümne liikmeline kogudus, pastoriks Aleksander Väli poeg Leevi Väli.

Kuressaare Vaba Evangeeliumi koguduse Valjala osakonna aktiivsemad töötegijad olid Ado ja Aleksander Väli, Johannes Mägi, Leo ja Hugo Kastein. Johannes Mägil oli oskus äratus-evangeelse sõnumi kuulutamiseks (Mirka 1994:21).

Vennad Ado ja Aleksander Välid kandsid kohapealse töö koormust ja vastutust võrdselt. Ado Väli oli kaine, asjalik ja laia silmaringiga, kes tegeles koguduse pastorina ka majandusküsimustega. Tema kõned olid lühikesed, hästi läbi mõeldud, sisukad ja näidete rohked. Tema ei pidanud kunagi pikki kõnesid (Mäemets 2010). Noored usklikud tunnistasid Ado Väli kohta, et ta on neile kui isa (Katvel 2009:80).

Aleksander Väli oli rohkem tunnete inimene, teda nimetati “vaimu vennaks”, kuna tema sõnavõtud olid üles ehitatud vaimu ja väe osutamises. Hans Mirka (1994:21) mäletab, et Aleksander Väli kõnedes oli tihti tunda „prohvetlikku meelevalda“. Samas oli ta nõudlik iseenese ja ka teiste suhtes, väga otsekohene ja avameelne. Aleksander Väli on enese kohta öelnud, et ta on vali tööriist Jumala käes: “Kui kusagil oli kuulda midagi segast Issanda töös, mis ebaselget häält andis, siis ruttasin kohe ja andsin tugeva ja otsustava hoobi. Mis siis Jumalast oli, see toibus jälle, aga mis polnud, see purunes” (Katvel 2009:80). Ado ja Aleksander Väli olid tublid ja tõsised usumehed (Mäemets 2010).

Valjala osakonda toetasid evangeeliumi kuulutamisel ja Jumala Sõnaga õpetamisel Fridrih Kärner Muhust, Vassili Hülgekütt Tagaverelt, Hans Mirka ja Herbert Söderholm Kuressaarest, Väljas, Bombas Paslepast, Saksen Tallinnast, Luik, Voldemar Jääger, Täkker, August Saulus, Evald Kiil Kärdlast ning Herman ja Aleksander Söderlund. Vennad Välid käisid ka ise Saaremaal erinevates tööpunktides ja Kuressaaares Jumala Sõna kuulutamisega kaasa aitamas.

Valajala osakonna jumalateenistustest võttis osa palju rahvast. Hiljuti valminud palvela ei mahutanud alati kõiki koosolekutele tulnuid. Selleks, et tekitada palvelasse lisa ruumi, käisid koguduse õed suvel gruppidena jumalateenistuste ajal aias põõsaste varjus ja talvel elumaja võimalikes vabades ruumides koosolekute pärast palvetamas. Sellest hoolimata jäid paljud inimesed jumalateenistusest osa saama ümber palvela. Pastor Ado Väli oli sageli koosolekute ajal väljas korda pidamas, sest taheti näha ja kuulda läbi akende ja uste, mis palvelas toimub. Rahva rohkus oli tingitud ka sellest, et lisaks kohapelsetele inimestele oli koguduse liikmeteks inimesi Karjast, Põidelt ja mujalt ümbruskonnast.

Peab tõdema, et enamus kogudusega seotud dokumentatsioonist, nimekirjad, arhiiv, inimeste kirjavahetus, tunnistused on läinud kaduma või ei ole säilinud. Siiski on osaliselt säilinud Valjala osakonna liikmete andmetest teateid veeristimise kohta. Valjala osakonna liikmeid on veega ristinud Hans Mirka, Voldemar Mirka, Fridrih Kärner, E. Saksen, Vassili Hülgekütt, Aleksander Saar, Herbert Söderholm ja Aleksander Väli. Veeristimis talitusi on läbi viidud Lõmpsi jões, Võhksa rannas, Muhus Maasi rannas, Kuressaares Roomassaare ja Kullimäe rannas (Kuressaare EKB Koguduse protokoll nr 5, 1946).

Valjala osakonna Antsu talu eluhoonete pikendusena ehitatud palvelat teatakse ka kui “Rahu kogudust”. Illustreerimaks Valjala osakonna Rahu koguduses toimunud palvekoosolekuid, selleks on sobiv Ilse Katveli isiklik kogemus. Ilse Katvel on peale Teist maailmasõda olnud „Rahu koguduse“ liige aastaid. Ta kirjutab oma esimesest kokkupuutest koguduse palvekoosolega, kui ta 1940. aasta suvel elas Saaremaal:

Palvela oli peaaegu täis. Jumala Vaim töötas ja annid ka, aga mulle oli see võõrastav, et lõpupalves palusid kõik ühekorraga valjusti nii kui suur vetekohin. Küsisin vend Adolt: “Kes siin aru sai, mida keegi palus, et kaasa oleks paluda saanud?” Ta vastas: ”Küll Jumal aru sai, mida keegi palus”” (Katvel 2009:83).

Seoses uute Kirikute ja Usuühingute seadusega ja sellest tuleneva Vaba Evangeeliumi koguduste ühinemine Evangeeliumi Kristlaste Vabausuühimgute Liiduga toimusid juriidilised muudatused ka Valjala osakonnaga. Kuressaare Vaba Evangeeliumi kogudus, teadmata põhjusel, ei astunud iseseisva kogudusena Evangeeliumi Kristlaste Vabausuühingute Liitu, vaid jäi 1. maist 1937. aastal Tallinna III Evangeeliumi Kristlaste Vabausuühingu (endine Tallinna Vaba Evangeliumi Kogudus) Kuressaare ja Valjala osakonnaks (Kiil 1981:149; Kiil 1982:131).

Kuressaare osakonna liikmete ühisel soovil muudeti osakond jälle iseseisvaks koguduseks Kuressaare Evangeeliumi Kristlaste Vabausuühingu nime all veebruaris 1940. aastal Vabausühingu Liidu kongressil (Valgus 1940). Ilse Katveli andmetel anti Tallinna III Evangeeliumi Kristlaste Vabausuühingu poolt 15. märtsil 1940. aastal Ado Välile tunnistus Kuressaare iseseisva koguduse osakonnana edasi töötamiseks (Katvel 2009:81).

Seoses sõjaolukorraga 1941. aastal koguduse töö likvideeriti. Vabadus tegutsemiseks küll hiljem taastati, kuid Saksa okupatsiooni ajal likvideeriti kogudus uuesti ning 1943-1944. aastatel see lagunes (ibid). Antsu talu ühes palvelaga elas sõjakoledused üle ja eksisteerib tänaseni. Nõukogu okupatsiooniga ja Moskvast tehtud korralduste alusel tulid Antsu talu palvelasse kokku 20 usklikku, kus toimus 21. juunil 1945. aastal uue koguduse asutamise koosolek. Ilse Katveli (2009:79) sõnul võeti iseseisva koguduse nimeks “Rahu Saalem”, kuid registreeriti siiski Valjala EKB Koguduse nime all. Koguduse vanemaks valiti Aleksander Väli. Ado Väli asus perega elama Pihtla valda ning valiti hiljem Sagariste EKB koguduse pastoriks (endine priikogudus). Ado Väli teenis Valjala osakonda pastorina aastatel 1935-1945 ja Aleksander Väli 1945. aastast kuni surmani. Aleksander Väli lahkus igavikku 27. veebruaril 1970. aastal.

                       Kasutatud materjal ja allikad