Su armu, Issand, imetlen (38)
Sõnad: John Newton, 5.salm anonymus
Su armu, Issand, imetlen. mu vaese, päästsid Sa!
Kord olin pime, kadunud, nüüd näen ja leitud ma.
Sind kartma arm mind õpetas, arm lepitas mind ka.
Kui suureks, kalliks siis sai arm, kui suutsin uskuda.
Nüüd mitmest ohust, püünisest ma läbi läinud siin;
Arm kõiges oli abimees ja arm mind koju viib.
Sa, Jumal, tõotad mulle head, mu lootus Sõna sees.
Sa pärisosaks, kilbiks jääd, mul kuni õhtu käes.
Kui taevas aasta tuhandeid Sul kiitust laulnud ma,
siis tean – see algus olnud vaid, Sind tänan lõpmata!