Kui kuldne päiksekiirgus sa (47)
Teema: Ülistus; sõnad: Herman Windolf; viis: W.Isaiah Baltzell
1. Kui kuldne päikesekiirgus Sa, truu Päästja armastus
mu südamesse särad ka, siis kaob kõik kurvastus.
Külm öö ja varjud kohkuvad Su sooja paiste ees
ja rõõmulilled tärkavad mu nutva hinge sees.
Ref: Oh Päästja arm, nii mõõtmatu kui vanasti –
nii muutmatu on minule, on sinule,
meid kõiki tõmbab endale!
2. Kui armastusest risti peal see päike säraga
mu südamesse tungis seal, siis äratas mind Ta.
Sest ajast tean, kes surmani on armastanud mind.
Nüüd olen südant Temale ka tänuohvriks toond.
3. Mu selge elupäike Ta, mis kõiki valgustab,
ja minu Õnnistegija, kes igavesti jääb.
Nüüd rõõmulaulu laulan ma siin nutuorgudes,
ja igavesti taevas ka, seal Tema trooni ees.