Tammsaare 140: Ka Nii On Võimalik Jumalat Teenida…

30. jaanuaril 2018 tähistati Eestis A.H. Tammsaare 140 sünniaastapäeva. Sel puhul…

… Siin on üks väike lõiguke teksti Tammsaare kirjandusklassikast “Tõde ja Õigus.” Antud lõigus kirjeldab Vargamäel elav sauna-Madis üht oma lapsepõlve seika – seoses oma isa vagaduse ja jumalakartlikkusega.

Muidugi, võrreldes tollase Eesti ja Vargamäega on elu ja olu tänasel päeval kardinaalselt teistsugune… Aga kas ka inimloomus? Kas soov Jumalat teenida ja vagalt elada pole mitte sama tuline (vähemasti usklike seas)?

Loe ja vaata, kas tuleb tuttav ette? Kas ka tänapäeval nii Jumalat teenitakse?

Räägib sauna-Madis:

“Millalgi, lihavõttes või nelipühis, ei mäleta änam hästi, sest sellest on ju üle viiekümne aasta aega, igatahes olid siis soojad ilmad. Nojah, millalgi pühade ajal, esimese püha hommikul, kui lauda istusime, ütles isa üle laua minule (mina olen ju kõige vanem laps), et mina loeks söögipalve.

Aga mina ei lugend. Sest miks pidin siis mina täna lugema, kui muidu luges ikka isa ise. See lugemine oli kui karistus mulle peale pandud. Aga mina põlnd miskit kurja teind ja mina ei taht, et ta mind karistab. Kui mina ei lugend, käskis isa vanuse järele järgmist poega. Ka see ei lugend. Ei lugend ka kaks tütart ning nende järgmine poeg.

Nüüd ütles isa meile kõigile: Teie olete kui sead, kes pistavad jalad moldi, ilma et enne oma Issandat meelde tuletaks. Aga kes minu laua ääres ei palu, see ka ei saa. Sellepärast jäävad Madis, Mikk, Leena, Ann ja Priidu seni söömata, kuni nad paluvad. Kusti, Mann ja Tõnu on alles väikesed, nende eest palun mina ise. Nõnda ütles isa, ja meie läksime laua äärest tühja kõhuga minema.

Siis luges isa oma palve, ja nüüd pidid isa, ema ja väikesed lapsed sööma hakkama. Aga ema ei saand süüa, vaid hakkas nutma ja tõusis laua äärest. Ema nuttu nähes hakkasid ka lapsed nutma ja jooksid nurka. Nõnda sõi isa üksi vorsti ning saialeiba ja sealiha, meie aga kõik sinkusime tühja kõhtu.

Pärast süüdistas isa ema, et see on meie, väänkaelade nõus, sest miks ta muidu laua äärest ära jooksis, ja tema vaga süda ei and enne järele, kui ta oli esimese püha hommikul ema peksnud.

Pärast seda pani ta kõik toidu aita luku taha või laskis ema sahvri kanda ja selle ukse lõi ta kahe pika naelaga kinni. Terve pühade aja seisime meie söömata, närisime kuivi herneid, sest need olid saadaval, või läksime külasse, lootes sealt midagi hamba alla.

Kui tulid tööpäevad, siis pidid meile süüa andma, muidu ei jäksand ju ühtigi teha. Aga soojaga olid jämedad vorstid juba hapuks läinud ja need pidi sigade ette viima, ehk küll neist vahepeal ükski põlnd oma Issandat paluma õppind.

Ema tahtis oma silmad peast nutta vorstide pärast, aga isa ütles temale, et ei pea oma südant siduma maapealse varanduse külge.

— Niisukesed asjad sündisid meil Soovälja Vihuksel, kui isale tuli tõsine vagaduse iil peale.